Elektrirobotite akude päritolu ja areng on energiasalvestustehnoloogia ja robootikatööstuse ühise arengu tulemus; Põhimõtteliselt on nende arengutrajektoor olnud tihedalt paralleelne liitiumaku tehnoloogia küpsemise ja pideva uuendamisega.
Algselt toetusid robotid toiteallikana peamiselt pliiakudele{0}}. Sellel ajastul oli enamik roboteid paigal või piiratud liikumisvõimega. Kuigi plii-happeakud pakkusid madalaid kulusid ja küpset tehnoloogiat, piirasid nende suur kaal ja madal energiatihedus robotite liikumist suurema liikuvuse ja intelligentsuse poole, piirates sellega nende rakendusala.
Kui liitium{0}}ioonaku tehnoloogia 20. sajandi lõpupoole järk-järgult küpses, hakkasid robotite toitesüsteemid läbi tegema märkimisväärseid muutusi. Liitiumakud tõrjusid järk-järgult välja oma suurepärast energiatihedust, kergemat kaalu ja pikemat töötsüklit, tõrjusid liitiumakud järk-järgult välja plii-happeakud, katalüüsides sellega mobiilsete robotite-, sealhulgas automatiseeritud juhitavate sõidukite (AGV), teenindusrobotite, kontrollrobotite ja teiste kiiret arengut. Selle faasi jooksul arenes aku pelgalt toiteallikaks; see hakkas sügavalt integreeruma roboti juhtimissüsteemidega.
Aruka robootika ajastusse jõudes nihkus elektriroboti akude arendamise fookus süstematiseerimisele ja intelligentsele juhtimisele. Akuhaldussüsteemid (BMS) muutusid järk-järgult standardvarustuseks, võimaldades reaalajas jälgida pinget, temperatuuri, SOC-d (State of Charge) ja SOH-d (State of Health). See võimalus võimaldas robotitel töötada pikema aja jooksul iseseisvalt ja suurema stabiilsusega. Samal ajal hakkasid laialdaselt kasutusele võtma kiirlaadimistehnoloogiad-ja modulaarsed akukujundused, mis suurendasid nii töö tõhusust kui ka hoolduse lihtsust.
Viimastel aastatel-ajendatuna tehisintellekti ja tööstusautomaatika edusammudest- on elektriroboti akude arendamine laienenud uutele piiridele, eriti suurema energiatiheduse, kiire laadimis- ja tühjenemisvõimaluste ning tahkis-akutehnoloogia suunas. Teatud tipptasemel-rakendused on hakanud katsetama pool-tahke- või tahkis{6}}akutehnoloogiaid, et suurendada ohutust ja töökindlust, vähendades samal ajal hoolduskulusid.
Üldiselt on elektriroboti akude areng kulgenud läbi erinevate etappide: "plii-happega juhitavast" kuni "liitium-domineerivani" ja lõpuks "intelligentsete energiasüsteemideni". Põhimõtteliselt kujutab see areng pidevat pingutust, et rahuldada robotite pidevalt muutuvaid energiavajadusi, kui nad muutuvad lihtsalt "lihtsatest täitmisseadmetest" "autonoomseteks, mobiilseteks ja intelligentseteks süsteemideks".
